Infarkt: uus leid võib muuta ravi nägu
Infarkt on meditsiiniline hädaolukord, mille korral südame verevarustus on blokeeritud - tavaliselt verehüübe kaudu. Uus uuring Rootsist on teinud intrigeeriva avastuse, mis võib muuta olemasolevaid juhiseid südameatakkide raviks.
Antikehad ehk immunoglobuliinid (Ig) on teatud tüüpi valgud, mida toodavad plasmarakud (mingi vererakk). Immuunsüsteem lubab neid sageli võidelda potentsiaalselt kahjulike võõrkehadega.
Nüüd on Rootsis Solnas asuva Karolinska instituudi teadlased avastanud, et teatud antikehi - mis on kunagi olnud seotud reumaatiliste haigustega - leidub arvukalt ka südameataki saanud inimeste kehas.
Need on antifosfolipiidsed antikehad (aPL), mis on ebanormaalsed antikehad, mis reageerivad keha enda toodetud koetüüpidele, nagu kardiolipiin (lipoproteiin) ja beeta-2-glükoproteiin-I (plasmavalk).
Teadlased märgivad, et aPL-d ilmnevad tavaliselt reumaatiliste haiguste, näiteks süsteemse erütematoosluupuse või luupuse kontekstis.
Nende antikehade olemasolu võib jätkata inimese verehüüvete tekkeriski suurenemist. See juhtub antifosfolipiidse sündroomi (APS), autoimmuunse seisundi korral, kus keha toodab üle APL-sid.
Antikehad esinevad kõrgel tasemel
Hiljutises uuringus, mille tulemused ilmuvad Sisehaiguste aastaraamatud - autorid märgivad, et aPL esineb selgelt paljude südameatakkide käes olnud inimeste kehas ja neil pole autoimmuunseid seisundeid.
Samuti teatavad nad, et siiani on jäänud ebaselgeks, kui levinud on selliste inimeste puhul aPL-id, sest teadlased on asjakohaste andmete esitamiseks viinud varasemad uuringud liiga väikeses mahus läbi.
Uue uuringu jaoks töötasid uurijad 800 inimesega, kes olid patsiendid 17 Rootsi haiglas pärast esimest infarkti.
Andmete võrdlemiseks värbasid teadlased kontrollrühmana tegutsema ka võrdse arvu terveid osalejaid.
Teadlased analüüsisid esimese rühma vereproove kell 6 ja seejärel uuesti 10 nädalat pärast südameatakk. Nad otsisid kolme erinevat tüüpi aPL-d: immunoglobuliin G (IgG), M (IgM) ja A (IgA).
Andmeid vaadates nägid uurijad, et 11 protsendil südameatakke kogenud osalejatest oli aPL, mis reageeris nii kardiolipiinile kui ka beeta-2-glükoproteiin-I-le. Seda oli kümme korda rohkem inimesi kui kontrollgrupis.
"Olen juba ammu veendunud, et antikehad on tavalisemad kui me arvame, ja olen nüüd suutnud analüüsida nende esinemist suures patsiendimaterjalis," ütleb uuringu autor prof Elisabet Svenungsson.
"See muudaks kehtivaid suuniseid"
"See oli üllatavalt suur patsientide osakaal ja ka tase oli selgelt kõrge," selgitab prof Svenungsson.
Täpsemalt, vabatahtlikel oli kõrge IgG antikehade tase, mis on kõige sagedamini seotud verehüüvete suurenenud riskiga.
Teadlased tunnistavad siiski, et nad kogusid ainult ühte vereproovide komplekti, mis ei pruugi aPL taset aja jooksul täpselt kajastada ja võib olla hoopis ühekordne reaktsioon südameatakkile.
Siiski, kui nende aPL tase püsib 3 kuu jooksul kõrge, tähendaks see, et osalejatel on APS, mis soodustaks neid verehüüvete tekkeks.
"Sel juhul tuleks neile," märgib prof Svenungsson, "vastavalt praegustele soovitustele määrata eluaegne ravi antikoagulandi varfariiniga, mis vähendab uute verehüüvete tekke riski," järeldades:
"See muudaks südameatakkide uurimise ja ravi jaoks kehtivaid juhiseid."
